Mida tahaksin elus saavutada?

Olen veetnud minuteid, vahel ka tunde, päevi mõtiskledes milline on minu eesmärk siin elus. Mille sooviksin saavutada, enne kui on aeg siit ilmast lahkuda. Ja olgugi, et olen veel küllaltki noor ja kogenematu, on mul kindlad sihid juba paar aastat silme ees olnud. Mõistagi ei garanteeri ma endale, et ei tule teha mõningaid muudatusi, sest elus tuleb arvestada sellega, et miski ei lähe päris täpselt nii, nagu sooviksin. Ma tean mida ma oma elult tahan ja võin uhkust tunda selle üle, et mul on elus kindel siht mille poole pürgida, ma ei langeta otsuseid ilma pikemalt järele mõtlemata ja ma südamest loodan, et mu unistused saavad teoks.

Kui sulgen silmad ja kujutan ette oma ideaalset tulevikku, näen ennast kõige pealt lõpetamas gümnaasiumit heade tulemustega. See järel näen ennast Tartu Ülikoolis, uhke õigusteaduse tudengina ning siis juba astumas oma vendade jälgedes advokaadi ametisse. Mulle on alati öeldud, et minust saaks suurepärane jurist ja oma südames tunnen, et see ongi see töö, mis teeks mind õnnelikuks.

Vaatamata oma noorele eale, ei jõua ma ära oodata mil minust saab ema. Ma olen lapsi alati armastanud ja olles ise suure perekonna liige, on lapsed mind ka alati ümbritsenud. Olen alati kadestanud kodu perenaisi   ja astuksin hea meelega sellesse rolli. Ideaalsest kodust ei puudu ka abikaasa. Ma ei taha kedagi ideaalset, ma ei unista probleemideta elust, ma ei eeldagi, et saaksin neid mingil viisil eirata. Sooviksin lihtsalt kedagi, kes jääks alatiseks mu kõrvale ja toetaks mind, kui seda vaja.

Loodetavasti jääb aega üle ka reisimisele. Ma tahan loodust avastada, käia pikkadel matkadel mägede vahel ja proovida toite, millest ma unistadagi pole osanud. Soovin tutvuda uute inimestega, õppida nende kultuuri ja näha elu nende silme läbi. Ma soovin oma ellu mitmekülgsust, mitte igavat rutiini. Rutiin tüütab mind, kurnab ära, tekitab stressi.

Ma tahan muuta kellegi maailma, teha kellegi südamest õnnelikuks ja muuta ta elu. Ma soovin, et keegi räägiks kunagi oma lastelastele noorpõlvest lugusi ja alustaks juttu:"Ma tundsin üht meeletult rõõmsameelset neiut, kelle nimi oli Tuuli." Juba ainuüksi mõte sellest teeb mind nii õnnelikuks. Ja ma arvan, et see ongi kõige olulisem, mida tahan oma elus saavutada. Ma tahan olla õnnelik.

Tean, et mu teele tuleb ette palju raskusi, aga ma tahan endale tõestada, et ma olen piisavalt tugev ja need raskused ületada. Ma olen alles oma teekonna algstaadiumis, mul pole veel isegi põhikool lõpetatud, aga ma südamest loodan, et ma saan selle kõigega hakkama. Me kõik soovime siin elus saavutada õnne, inimesed lihtsalt mõistavad seda erinevalt.

It's like you're screaming and
no one can hear.
You almost feel ashamed that someone
could be that important that without them you feel like
nothing.
No one will ever understand how much it hurts.
You feel hopeless, like nothing can save you.
And when it's over and it's gone
you almost wish you could have all the bad stuff back
so you can have the good.

 Kuulen esimest korda üle pika aja eesti keelseid laule ja mõtlen, et võõrastumine sellest kõigest ja puhtlabased katsed teha nägu, nagu ma ei kuuluks siia, on mõttetud ja labased. Ma olen nende inimeste keskel üles kasvanud, veetnud selles ühiskonnas peaaegu viisteist aastat ja kas see tõesti ongi minu tasu sellele riigile? Pisikesele, jonnakale kuid kõigest hoolimata iseseisvale riigile, kus elavad ninapidi koos kaks rahvust, mõlemad oma õigusi tuliselt kaitsmas.
Nemad on mul aidanud kujuneda selliseks nagu ma olen ja ma tõesti peaksin kuulama rohkem väärt Eesti muusikat ja lugema rohkem Eesti kirjanduse klassikalisi teoseid. Väärtustama rohkem seda ilu, mis mul nina ees seisab.
Kas tõesti on saamas minust, Eesti läbilõhki vihkajast uhke patrioot, kes kogu südamest seda perse kukkunud riiki armastab?


"Võibolla mujal ongi parem, kuid ärme jäägem võõraks"

Chalice- minu inimesed

Purjus noored, eksinud hinged, üksteise kätevahel, otsimas pääseteed.

Kui sa oled siin, minu kõrval, tunnen ma end ühtse tervikuna. Justkui sina olekski see puuduv tükk, või siis juhul, kui üle pingutan, puuduv osa minust, mis teeb mind paremaks inimeseks. Sa paned mind maailma parema pilguga vaatama ja olles su käte vahel, tundes su huuli.. Ma hüppaks justkui sügavikku, juuksed tuule käes metsikult lehvimas, mõnu mu soontes voolamas. Sa oled justkui päikeseline sügishommik, nii värvirikas, nii mitmekülgne, nii külm, aga samas nii kutsuvalt soe. 
See lühildane vaikusemoment me vahel, kui ainus kindel asi on see, et me eksisteerime siin planeedil nimega Maa. See elekter mis sellel hetkel meie ümber õhus on.. see ei saa jääda märkamatuks. See kuidas sa mind vaatad. Ja see kuidas ma sind vaatan ja naerma puhken ja sa vaatad mind oma siniste silmadega ja küsid, et mis mul hakkas ja ma ei oska sulle midagi vastata, sest ma olen lihtsalt niivõrd õnnelik. 

Sa oled see isik mu elus, kes hoiab mind õigel kursil, kes suunab ja toetab mind. Kes sunnib mind tegema asju, mida mu laiskus takistab ja sa oled täpselt see keegi keda ma vajan.

You just sit there in your heartache, waiting on some beautiful boy to save you from your old ways.

Minema, minema, kaugele ära. Ära siit linnast, eemale sellest rahvast. Põgenemistee. Teadmatus kuhu minna, teadmatus kes ma olen. Lihtsalt ära. Kaugele. Mitusada miili.

Järjekordne pühapäeva hommik nurgapealses tagasihoidlikus kohvikus, kus puhastan oma pead ja üritan mõistust taas selgeks lüüa. Pea käib ringi ja enesetunne pole just kõige parem, vahele jäetud unetunnid torgivad agressiivselt mu silmi ja mu niigi tuima keha. Pohmell on tappev. Rüüpan kohvi ja silmitsen tänavat akna taga. Vaatan neid inimesi ja samas vaatan asfaldit ja järgmisel hetkel olen kadunud kuskil teises maailmas, eemal reaalsuses. Ma pole siiani õnnelik.

Meenub noormees, kel mind öösel voodisse õnnestus meelitada. Muigan kui pildid eilsest õhtust üksteise järel taas tee mu ajju leiavad ja seda erksana hoiavad.

Ma tahan sind tunnetada. Just praegu sellel momendil, seismas siin minu kõrval. Ma tahan, et oleksid seal kui langen peale kurnavat päeva voodisse, et rahutult unes sipelda. Ma tahan tunda su lõhna, tunda su magusaid huuli endi omadel ja tunda su käsi haaramas ümber mu piha nagu sa ei sooviks minust eales lahti lasta.

Ma ei tea, mis meid ees ootab, aga ma loodan, et see on me ühine tulevik. Juhul kui asjad siiski nii ei lähe, loodan ma, et sa vähemalt mõtled mulle vahel. Siis kui möödud kohtadest, kus me ühiselt aega veetsime. Või kui kuuled midagi, mis mind meenutab. Ma tahan et sa ei unustaks mind kunagi. Ma tahan su elu muuta, positiivsuse suunas. Ma tahan sind viia lähemale igavesele õnnele, igavesele rahule. Ma tahan anda oma panuse ja sinu nimel pingutada.

Sest sina oled mind muutnud. Sina oled andnud mu elule uue mõtte-aidanud mind. Hoidnud mu kätt kui avasin esmakordselt silmad ja vaatasin maailma läbi positiivsuse. Sina panid mind armastama elu.

Olgugi, et öeldakse, et me oleme veel noored ja kõik on ees ja me ehk ei mäletagi üksteist paari aasta pärast.. Mina olen sind enda lähedal hoidnud kolm aastat. See on küllalt pikk aeg ja isegi, kui meie tulevikud ei ühti, siis võin ma rahulolevalt tagasi vaadata ja öelda, et jah, ma olin õnnelik, kui ma 14 olin. Ma võin silmad sulgeda ja meenutada. Ma tean, et mu näole ilmuks naeratus.

Sest mul on kõik mida ma vajan.
Mul oled sina.

Me elaksime Pariisis, katusekorteris, vaatega imelisele Eiffeli tornile. Kui tuled pimeduses süttivad, vaataksime me voodis, ihualasti, teineteise käte vahel olles nende kuma ja mõtleksime, kuhu me elus jõuame ja oleksime õnnelikud. Hommikul ärgates avaksid sa rõdu ukse ja haaraks sigari näpu vahele ja ma vaataks sind, mässituna teki sisse ja ma oleksin õnnelik. Vaataks seda, kuidas soe kevadtuul su blonde juukseid sasib, kuidas su silmad uurivad uudishimulikult suurlinna tänaval liikuvaid inimesi. Vaataks seda kaunilt nikerdatud tammepuu karva metalläärt, mis eraldab sind ohust. 
Sa tuleks tuppa, haaraks mu lemmikraamatu ja tuleks minu kõrvale, ulatades raamatu mulle. Ma loeksin mõned read, oleksin võlutud nendest sõnadest ja samalajal sa mängiksid mu juustega, libistaks sõrmi mööda mu selga ja suudleksid oma sigaretiaroomiga külma hingeõhuga mu kaela ja me oleksime õnnelikud. 
Ma teeks sulle rohelist teed piparmündiga ja olles võlutud selle aroomist istuksime väikese laua taha ja sa vaataks mulle silma ja loeks mu suurimaid saladusi ja sõnu polekski vaja. Sa silitaksid mu põske ja ma ajaksin su naerma ja me oleksime õnnelikud. 
Me arutaksime koos maailmamuresid ja mõistaksime inimesi hukka ja me oleksime õnnelikud, sest me oleme lõpuks ometi ühes asjas samal arvamusel.
Me kuulaksime oma lemmiklugu ja tantsiksime selle saatel mööda koridori, samal ajal riietudes ja me naeraksime üksteise üle ja me oleksime õnnelikud. 
Me sulgeks korteri ukse enda järel ja läheksime käsikäes tänavatele kõndima, teeksime pausi nurgapealses restoranis ja sööksime pastat ja me oleksime õnnelikud. 

“Find what you love and let it kill you.”

Taaskord kõlgun reaalsuse ja fantaasia piirimail, teadmata päris täpselt, kuhu ma kuulun, kes ma olen ja mis on minu eesmärgiks. 


Kasvad, sirgud 
imeliseks 
su värvikirev välimus tõmbab elusolendeid ligi
tekitab neis huvi
ent hetkel
kui nad on endale kinnitanud
et nende julgusel pole piire
ja kummardavad sooviga 
sind noppida
kohtuvad nad su okastega
valu grimass 
nad tõmbuvad eemale
ega tule enam tagasi
selle kauni lille juurde
kes üksinduses 
piinarikkalt
närbuma peab


#roos #inspiratsioon puudub ja tuju pole kõige parem tbh

I like the sea: we understand one another. It is always yearning, sighing for something it cannot have; and so am I.

"Piiririik" -Emil Tode

-Sest ühel hommikul istusin ma trammi ja sõitsin ära, et kohata sind. 


-Ja samal hetkel ma teadsin, et ma teen selle teoks, et ma rikun ühe ropsuga kõik ära, ja ma teadsin ka täpselt, kuidas.


-Ei, muidugi, vahel minuga midagi ikka juhtub, vahel harva: mõni sündmus. Näiteks et ma sind kohtasin. Siis ma ehmatan, mind on nagu äkki unest äratatud, ma võpatan, ma hõõrun silmi- aga juba see eemaldubki, unenägu, mis läheb meelest, mida enam ei püüa. Juba on ta kaugel ja udus, juba viipab ta teiselt kaldalt, kus päike teeb endale pehmet aset, kus kõik on vaibunud enne algust.

Ma vaatan su sinistesse silmadesse
ja ma ei tunne oma jalgu
ega käsi
ega ennast eksisteerimas

Ma tunnen su lõhna 
ja ühtäkki kõnnin ma
pilvedel
ja minu ümber valitseb rahu

Tühipaljas puudutus
kananahk mu ihul
suitsulõhn mis sinust õhkab
ja 
see võrratu moment
mil pole ülejäänud maailma
oleme vaid meie

Mõtted sellest
et ma tahaks kedagi
kes jagaks minuga voodit 
ja oleks minuga nõus jalutama
ja kes paneks mu südamest naerma
ja rahustaks mind suudlustega maha

Tegelikult ma ju tean
ma ei taha neid
ma ei taha kedagi teist
ma tahan sind

Ja ma ei oskagi öelda
kas see on mu jonnaka mõistuse töö
või on tõepoolest süüdi mu süda
ja
armastus
aga ma ei oska enam ammu tuua ühtegi 
mõistlikku vastust
kui keegi küsib
miks just sina