Kui sa oled siin, minu kõrval, tunnen ma end ühtse tervikuna. Justkui sina olekski see puuduv tükk, või siis juhul, kui üle pingutan, puuduv osa minust, mis teeb mind paremaks inimeseks. Sa paned mind maailma parema pilguga vaatama ja olles su käte vahel, tundes su huuli.. Ma hüppaks justkui sügavikku, juuksed tuule käes metsikult lehvimas, mõnu mu soontes voolamas. Sa oled justkui päikeseline sügishommik, nii värvirikas, nii mitmekülgne, nii külm, aga samas nii kutsuvalt soe. 
See lühildane vaikusemoment me vahel, kui ainus kindel asi on see, et me eksisteerime siin planeedil nimega Maa. See elekter mis sellel hetkel meie ümber õhus on.. see ei saa jääda märkamatuks. See kuidas sa mind vaatad. Ja see kuidas ma sind vaatan ja naerma puhken ja sa vaatad mind oma siniste silmadega ja küsid, et mis mul hakkas ja ma ei oska sulle midagi vastata, sest ma olen lihtsalt niivõrd õnnelik. 

Sa oled see isik mu elus, kes hoiab mind õigel kursil, kes suunab ja toetab mind. Kes sunnib mind tegema asju, mida mu laiskus takistab ja sa oled täpselt see keegi keda ma vajan.