Kuulen esimest korda üle pika aja eesti keelseid laule ja mõtlen, et võõrastumine sellest kõigest ja puhtlabased katsed teha nägu, nagu ma ei kuuluks siia, on mõttetud ja labased. Ma olen nende inimeste keskel üles kasvanud, veetnud selles ühiskonnas peaaegu viisteist aastat ja kas see tõesti ongi minu tasu sellele riigile? Pisikesele, jonnakale kuid kõigest hoolimata iseseisvale riigile, kus elavad ninapidi koos kaks rahvust, mõlemad oma õigusi tuliselt kaitsmas.
Nemad on mul aidanud kujuneda selliseks nagu ma olen ja ma tõesti peaksin kuulama rohkem väärt Eesti muusikat ja lugema rohkem Eesti kirjanduse klassikalisi teoseid. Väärtustama rohkem seda ilu, mis mul nina ees seisab.
Kas tõesti on saamas minust, Eesti läbilõhki vihkajast uhke patrioot, kes kogu südamest seda perse kukkunud riiki armastab?


"Võibolla mujal ongi parem, kuid ärme jäägem võõraks"

Chalice- minu inimesed