You just sit there in your heartache, waiting on some beautiful boy to save you from your old ways.

Minema, minema, kaugele ära. Ära siit linnast, eemale sellest rahvast. Põgenemistee. Teadmatus kuhu minna, teadmatus kes ma olen. Lihtsalt ära. Kaugele. Mitusada miili.

Järjekordne pühapäeva hommik nurgapealses tagasihoidlikus kohvikus, kus puhastan oma pead ja üritan mõistust taas selgeks lüüa. Pea käib ringi ja enesetunne pole just kõige parem, vahele jäetud unetunnid torgivad agressiivselt mu silmi ja mu niigi tuima keha. Pohmell on tappev. Rüüpan kohvi ja silmitsen tänavat akna taga. Vaatan neid inimesi ja samas vaatan asfaldit ja järgmisel hetkel olen kadunud kuskil teises maailmas, eemal reaalsuses. Ma pole siiani õnnelik.

Meenub noormees, kel mind öösel voodisse õnnestus meelitada. Muigan kui pildid eilsest õhtust üksteise järel taas tee mu ajju leiavad ja seda erksana hoiavad.