It's like you're screaming and
no one can hear.
You almost feel ashamed that someone
could be that important that without them you feel like
nothing.
No one will ever understand how much it hurts.
You feel hopeless, like nothing can save you.
And when it's over and it's gone
you almost wish you could have all the bad stuff back
so you can have the good.

 Kuulen esimest korda üle pika aja eesti keelseid laule ja mõtlen, et võõrastumine sellest kõigest ja puhtlabased katsed teha nägu, nagu ma ei kuuluks siia, on mõttetud ja labased. Ma olen nende inimeste keskel üles kasvanud, veetnud selles ühiskonnas peaaegu viisteist aastat ja kas see tõesti ongi minu tasu sellele riigile? Pisikesele, jonnakale kuid kõigest hoolimata iseseisvale riigile, kus elavad ninapidi koos kaks rahvust, mõlemad oma õigusi tuliselt kaitsmas.
Nemad on mul aidanud kujuneda selliseks nagu ma olen ja ma tõesti peaksin kuulama rohkem väärt Eesti muusikat ja lugema rohkem Eesti kirjanduse klassikalisi teoseid. Väärtustama rohkem seda ilu, mis mul nina ees seisab.
Kas tõesti on saamas minust, Eesti läbilõhki vihkajast uhke patrioot, kes kogu südamest seda perse kukkunud riiki armastab?


"Võibolla mujal ongi parem, kuid ärme jäägem võõraks"

Chalice- minu inimesed

Purjus noored, eksinud hinged, üksteise kätevahel, otsimas pääseteed.

Kui sa oled siin, minu kõrval, tunnen ma end ühtse tervikuna. Justkui sina olekski see puuduv tükk, või siis juhul, kui üle pingutan, puuduv osa minust, mis teeb mind paremaks inimeseks. Sa paned mind maailma parema pilguga vaatama ja olles su käte vahel, tundes su huuli.. Ma hüppaks justkui sügavikku, juuksed tuule käes metsikult lehvimas, mõnu mu soontes voolamas. Sa oled justkui päikeseline sügishommik, nii värvirikas, nii mitmekülgne, nii külm, aga samas nii kutsuvalt soe. 
See lühildane vaikusemoment me vahel, kui ainus kindel asi on see, et me eksisteerime siin planeedil nimega Maa. See elekter mis sellel hetkel meie ümber õhus on.. see ei saa jääda märkamatuks. See kuidas sa mind vaatad. Ja see kuidas ma sind vaatan ja naerma puhken ja sa vaatad mind oma siniste silmadega ja küsid, et mis mul hakkas ja ma ei oska sulle midagi vastata, sest ma olen lihtsalt niivõrd õnnelik. 

Sa oled see isik mu elus, kes hoiab mind õigel kursil, kes suunab ja toetab mind. Kes sunnib mind tegema asju, mida mu laiskus takistab ja sa oled täpselt see keegi keda ma vajan.

You just sit there in your heartache, waiting on some beautiful boy to save you from your old ways.

Minema, minema, kaugele ära. Ära siit linnast, eemale sellest rahvast. Põgenemistee. Teadmatus kuhu minna, teadmatus kes ma olen. Lihtsalt ära. Kaugele. Mitusada miili.

Järjekordne pühapäeva hommik nurgapealses tagasihoidlikus kohvikus, kus puhastan oma pead ja üritan mõistust taas selgeks lüüa. Pea käib ringi ja enesetunne pole just kõige parem, vahele jäetud unetunnid torgivad agressiivselt mu silmi ja mu niigi tuima keha. Pohmell on tappev. Rüüpan kohvi ja silmitsen tänavat akna taga. Vaatan neid inimesi ja samas vaatan asfaldit ja järgmisel hetkel olen kadunud kuskil teises maailmas, eemal reaalsuses. Ma pole siiani õnnelik.

Meenub noormees, kel mind öösel voodisse õnnestus meelitada. Muigan kui pildid eilsest õhtust üksteise järel taas tee mu ajju leiavad ja seda erksana hoiavad.

Ma tahan sind tunnetada. Just praegu sellel momendil, seismas siin minu kõrval. Ma tahan, et oleksid seal kui langen peale kurnavat päeva voodisse, et rahutult unes sipelda. Ma tahan tunda su lõhna, tunda su magusaid huuli endi omadel ja tunda su käsi haaramas ümber mu piha nagu sa ei sooviks minust eales lahti lasta.

Ma ei tea, mis meid ees ootab, aga ma loodan, et see on me ühine tulevik. Juhul kui asjad siiski nii ei lähe, loodan ma, et sa vähemalt mõtled mulle vahel. Siis kui möödud kohtadest, kus me ühiselt aega veetsime. Või kui kuuled midagi, mis mind meenutab. Ma tahan et sa ei unustaks mind kunagi. Ma tahan su elu muuta, positiivsuse suunas. Ma tahan sind viia lähemale igavesele õnnele, igavesele rahule. Ma tahan anda oma panuse ja sinu nimel pingutada.

Sest sina oled mind muutnud. Sina oled andnud mu elule uue mõtte-aidanud mind. Hoidnud mu kätt kui avasin esmakordselt silmad ja vaatasin maailma läbi positiivsuse. Sina panid mind armastama elu.

Olgugi, et öeldakse, et me oleme veel noored ja kõik on ees ja me ehk ei mäletagi üksteist paari aasta pärast.. Mina olen sind enda lähedal hoidnud kolm aastat. See on küllalt pikk aeg ja isegi, kui meie tulevikud ei ühti, siis võin ma rahulolevalt tagasi vaadata ja öelda, et jah, ma olin õnnelik, kui ma 14 olin. Ma võin silmad sulgeda ja meenutada. Ma tean, et mu näole ilmuks naeratus.

Sest mul on kõik mida ma vajan.
Mul oled sina.

Me elaksime Pariisis, katusekorteris, vaatega imelisele Eiffeli tornile. Kui tuled pimeduses süttivad, vaataksime me voodis, ihualasti, teineteise käte vahel olles nende kuma ja mõtleksime, kuhu me elus jõuame ja oleksime õnnelikud. Hommikul ärgates avaksid sa rõdu ukse ja haaraks sigari näpu vahele ja ma vaataks sind, mässituna teki sisse ja ma oleksin õnnelik. Vaataks seda, kuidas soe kevadtuul su blonde juukseid sasib, kuidas su silmad uurivad uudishimulikult suurlinna tänaval liikuvaid inimesi. Vaataks seda kaunilt nikerdatud tammepuu karva metalläärt, mis eraldab sind ohust. 
Sa tuleks tuppa, haaraks mu lemmikraamatu ja tuleks minu kõrvale, ulatades raamatu mulle. Ma loeksin mõned read, oleksin võlutud nendest sõnadest ja samalajal sa mängiksid mu juustega, libistaks sõrmi mööda mu selga ja suudleksid oma sigaretiaroomiga külma hingeõhuga mu kaela ja me oleksime õnnelikud. 
Ma teeks sulle rohelist teed piparmündiga ja olles võlutud selle aroomist istuksime väikese laua taha ja sa vaataks mulle silma ja loeks mu suurimaid saladusi ja sõnu polekski vaja. Sa silitaksid mu põske ja ma ajaksin su naerma ja me oleksime õnnelikud. 
Me arutaksime koos maailmamuresid ja mõistaksime inimesi hukka ja me oleksime õnnelikud, sest me oleme lõpuks ometi ühes asjas samal arvamusel.
Me kuulaksime oma lemmiklugu ja tantsiksime selle saatel mööda koridori, samal ajal riietudes ja me naeraksime üksteise üle ja me oleksime õnnelikud. 
Me sulgeks korteri ukse enda järel ja läheksime käsikäes tänavatele kõndima, teeksime pausi nurgapealses restoranis ja sööksime pastat ja me oleksime õnnelikud.