Mida tahaksin elus saavutada?

Olen veetnud minuteid, vahel ka tunde, päevi mõtiskledes milline on minu eesmärk siin elus. Mille sooviksin saavutada, enne kui on aeg siit ilmast lahkuda. Ja olgugi, et olen veel küllaltki noor ja kogenematu, on mul kindlad sihid juba paar aastat silme ees olnud. Mõistagi ei garanteeri ma endale, et ei tule teha mõningaid muudatusi, sest elus tuleb arvestada sellega, et miski ei lähe päris täpselt nii, nagu sooviksin. Ma tean mida ma oma elult tahan ja võin uhkust tunda selle üle, et mul on elus kindel siht mille poole pürgida, ma ei langeta otsuseid ilma pikemalt järele mõtlemata ja ma südamest loodan, et mu unistused saavad teoks.

Kui sulgen silmad ja kujutan ette oma ideaalset tulevikku, näen ennast kõige pealt lõpetamas gümnaasiumit heade tulemustega. See järel näen ennast Tartu Ülikoolis, uhke õigusteaduse tudengina ning siis juba astumas oma vendade jälgedes advokaadi ametisse. Mulle on alati öeldud, et minust saaks suurepärane jurist ja oma südames tunnen, et see ongi see töö, mis teeks mind õnnelikuks.

Vaatamata oma noorele eale, ei jõua ma ära oodata mil minust saab ema. Ma olen lapsi alati armastanud ja olles ise suure perekonna liige, on lapsed mind ka alati ümbritsenud. Olen alati kadestanud kodu perenaisi   ja astuksin hea meelega sellesse rolli. Ideaalsest kodust ei puudu ka abikaasa. Ma ei taha kedagi ideaalset, ma ei unista probleemideta elust, ma ei eeldagi, et saaksin neid mingil viisil eirata. Sooviksin lihtsalt kedagi, kes jääks alatiseks mu kõrvale ja toetaks mind, kui seda vaja.

Loodetavasti jääb aega üle ka reisimisele. Ma tahan loodust avastada, käia pikkadel matkadel mägede vahel ja proovida toite, millest ma unistadagi pole osanud. Soovin tutvuda uute inimestega, õppida nende kultuuri ja näha elu nende silme läbi. Ma soovin oma ellu mitmekülgsust, mitte igavat rutiini. Rutiin tüütab mind, kurnab ära, tekitab stressi.

Ma tahan muuta kellegi maailma, teha kellegi südamest õnnelikuks ja muuta ta elu. Ma soovin, et keegi räägiks kunagi oma lastelastele noorpõlvest lugusi ja alustaks juttu:"Ma tundsin üht meeletult rõõmsameelset neiut, kelle nimi oli Tuuli." Juba ainuüksi mõte sellest teeb mind nii õnnelikuks. Ja ma arvan, et see ongi kõige olulisem, mida tahan oma elus saavutada. Ma tahan olla õnnelik.

Tean, et mu teele tuleb ette palju raskusi, aga ma tahan endale tõestada, et ma olen piisavalt tugev ja need raskused ületada. Ma olen alles oma teekonna algstaadiumis, mul pole veel isegi põhikool lõpetatud, aga ma südamest loodan, et ma saan selle kõigega hakkama. Me kõik soovime siin elus saavutada õnne, inimesed lihtsalt mõistavad seda erinevalt.

It's like you're screaming and
no one can hear.
You almost feel ashamed that someone
could be that important that without them you feel like
nothing.
No one will ever understand how much it hurts.
You feel hopeless, like nothing can save you.
And when it's over and it's gone
you almost wish you could have all the bad stuff back
so you can have the good.

 Kuulen esimest korda üle pika aja eesti keelseid laule ja mõtlen, et võõrastumine sellest kõigest ja puhtlabased katsed teha nägu, nagu ma ei kuuluks siia, on mõttetud ja labased. Ma olen nende inimeste keskel üles kasvanud, veetnud selles ühiskonnas peaaegu viisteist aastat ja kas see tõesti ongi minu tasu sellele riigile? Pisikesele, jonnakale kuid kõigest hoolimata iseseisvale riigile, kus elavad ninapidi koos kaks rahvust, mõlemad oma õigusi tuliselt kaitsmas.
Nemad on mul aidanud kujuneda selliseks nagu ma olen ja ma tõesti peaksin kuulama rohkem väärt Eesti muusikat ja lugema rohkem Eesti kirjanduse klassikalisi teoseid. Väärtustama rohkem seda ilu, mis mul nina ees seisab.
Kas tõesti on saamas minust, Eesti läbilõhki vihkajast uhke patrioot, kes kogu südamest seda perse kukkunud riiki armastab?


"Võibolla mujal ongi parem, kuid ärme jäägem võõraks"

Chalice- minu inimesed

Purjus noored, eksinud hinged, üksteise kätevahel, otsimas pääseteed.

Kui sa oled siin, minu kõrval, tunnen ma end ühtse tervikuna. Justkui sina olekski see puuduv tükk, või siis juhul, kui üle pingutan, puuduv osa minust, mis teeb mind paremaks inimeseks. Sa paned mind maailma parema pilguga vaatama ja olles su käte vahel, tundes su huuli.. Ma hüppaks justkui sügavikku, juuksed tuule käes metsikult lehvimas, mõnu mu soontes voolamas. Sa oled justkui päikeseline sügishommik, nii värvirikas, nii mitmekülgne, nii külm, aga samas nii kutsuvalt soe. 
See lühildane vaikusemoment me vahel, kui ainus kindel asi on see, et me eksisteerime siin planeedil nimega Maa. See elekter mis sellel hetkel meie ümber õhus on.. see ei saa jääda märkamatuks. See kuidas sa mind vaatad. Ja see kuidas ma sind vaatan ja naerma puhken ja sa vaatad mind oma siniste silmadega ja küsid, et mis mul hakkas ja ma ei oska sulle midagi vastata, sest ma olen lihtsalt niivõrd õnnelik. 

Sa oled see isik mu elus, kes hoiab mind õigel kursil, kes suunab ja toetab mind. Kes sunnib mind tegema asju, mida mu laiskus takistab ja sa oled täpselt see keegi keda ma vajan.

You just sit there in your heartache, waiting on some beautiful boy to save you from your old ways.

Minema, minema, kaugele ära. Ära siit linnast, eemale sellest rahvast. Põgenemistee. Teadmatus kuhu minna, teadmatus kes ma olen. Lihtsalt ära. Kaugele. Mitusada miili.

Järjekordne pühapäeva hommik nurgapealses tagasihoidlikus kohvikus, kus puhastan oma pead ja üritan mõistust taas selgeks lüüa. Pea käib ringi ja enesetunne pole just kõige parem, vahele jäetud unetunnid torgivad agressiivselt mu silmi ja mu niigi tuima keha. Pohmell on tappev. Rüüpan kohvi ja silmitsen tänavat akna taga. Vaatan neid inimesi ja samas vaatan asfaldit ja järgmisel hetkel olen kadunud kuskil teises maailmas, eemal reaalsuses. Ma pole siiani õnnelik.

Meenub noormees, kel mind öösel voodisse õnnestus meelitada. Muigan kui pildid eilsest õhtust üksteise järel taas tee mu ajju leiavad ja seda erksana hoiavad.