“Find what you love and let it kill you.”

Taaskord kõlgun reaalsuse ja fantaasia piirimail, teadmata päris täpselt, kuhu ma kuulun, kes ma olen ja mis on minu eesmärgiks. 


Kasvad, sirgud 
imeliseks 
su värvikirev välimus tõmbab elusolendeid ligi
tekitab neis huvi
ent hetkel
kui nad on endale kinnitanud
et nende julgusel pole piire
ja kummardavad sooviga 
sind noppida
kohtuvad nad su okastega
valu grimass 
nad tõmbuvad eemale
ega tule enam tagasi
selle kauni lille juurde
kes üksinduses 
piinarikkalt
närbuma peab


#roos #inspiratsioon puudub ja tuju pole kõige parem tbh

I like the sea: we understand one another. It is always yearning, sighing for something it cannot have; and so am I.

"Piiririik" -Emil Tode

-Sest ühel hommikul istusin ma trammi ja sõitsin ära, et kohata sind. 


-Ja samal hetkel ma teadsin, et ma teen selle teoks, et ma rikun ühe ropsuga kõik ära, ja ma teadsin ka täpselt, kuidas.


-Ei, muidugi, vahel minuga midagi ikka juhtub, vahel harva: mõni sündmus. Näiteks et ma sind kohtasin. Siis ma ehmatan, mind on nagu äkki unest äratatud, ma võpatan, ma hõõrun silmi- aga juba see eemaldubki, unenägu, mis läheb meelest, mida enam ei püüa. Juba on ta kaugel ja udus, juba viipab ta teiselt kaldalt, kus päike teeb endale pehmet aset, kus kõik on vaibunud enne algust.

Ma vaatan su sinistesse silmadesse
ja ma ei tunne oma jalgu
ega käsi
ega ennast eksisteerimas

Ma tunnen su lõhna 
ja ühtäkki kõnnin ma
pilvedel
ja minu ümber valitseb rahu

Tühipaljas puudutus
kananahk mu ihul
suitsulõhn mis sinust õhkab
ja 
see võrratu moment
mil pole ülejäänud maailma
oleme vaid meie

Mõtted sellest
et ma tahaks kedagi
kes jagaks minuga voodit 
ja oleks minuga nõus jalutama
ja kes paneks mu südamest naerma
ja rahustaks mind suudlustega maha

Tegelikult ma ju tean
ma ei taha neid
ma ei taha kedagi teist
ma tahan sind

Ja ma ei oskagi öelda
kas see on mu jonnaka mõistuse töö
või on tõepoolest süüdi mu süda
ja
armastus
aga ma ei oska enam ammu tuua ühtegi 
mõistlikku vastust
kui keegi küsib
miks just sina

Mu elumoto

Austatud kuulajad,


Ma usun, et teie kõigi elus on olnud palju hetki, mil unustate kiirelt mööduva argielu enda ümber ja kaote oma mõtteisse, ekslete oma peas loodud parema ühiskonna radadel ning elate läbi hetki, mis on täpselt teie arusaama järgi mõistest "perfektsus" kujundatud. 
See, kui palju on teil olnud sääraseid hetki sõltub teist endist, sest on ilmselge, et me kõik erineme üksteisest. Leidub isikuid, kes veedavad tunde unistades, täites mõtteis oma unistusi, kuid on ka nende vastandeid, inimesi, kes peavad pidevat unistamist jaburaks, aega raiskavaks tegevuseks. 
Unistamine on loodud, et  tekitada inimestes lootust, et kinnitada neile, et kõik läheb peatselt tõusuteele. Unistamine annab meile püsipunkti, millele kinnituda, sihtmärgid, mille poole püüelda ning eks meil igaühel ole oma tottraid südamesoove, mille täitumine näib võimatu, kuid miks mitte unistada. 


Keegi ei saa sind keelata, keegi ei sea sulle piire. Seetõttu ei grupeeru unistamine vaid ühe teatud kategooria inimeste tegevuseks, unistamine on kõigile. Rikastele, vaestele, õnnelikele, õnnetutele. 


Kas unistada tasuks suurelt? Sellele küsimusele mõeldes lähevad kindlasti inimeste arvamused lahku. Kas tasuks seada kõrged sihtmärgid, et siis rohkem vaeva nähes, rohkem töötades järjest sihile lähemale tõusta või tuleks unistusi püstidada suhteliselt käeulatusse, et mitte oma eeldusi liialt suureks puhuda, et kukkumise korral maapinna tugevust leevendada? Minu isiklik arvamus kaldub esimese varjandi poole, sest nagu on öelnud Steve Jobs: "Need inimesed, kes on piisavalt hullud mõtlemaks, et võivad maailma muuta, seda teevadki."


Unistamine üksinda ei anna kokkuvõtlikult mingeid tulemusi. Tulemusi annavad pingutused, mida oma unistuste täitumiseks teed.

We were like strangers who knew each other very well.

Inimesed põgenevad kurjuse eest

kurjuse eest mis valitseb mu hinges

viha

kurbus

meeleheide

on leidnud kodu mu hinges

ja kummalisel põhjusel

olen ma rahul

sest ma pole kellegi jaoks nii kui nii 

piisavalt hea

ega saa ka kunagi olema