Austatud kuulajad,


Ma usun, et teie kõigi elus on olnud palju hetki, mil unustate kiirelt mööduva argielu enda ümber ja kaote oma mõtteisse, ekslete oma peas loodud parema ühiskonna radadel ning elate läbi hetki, mis on täpselt teie arusaama järgi mõistest "perfektsus" kujundatud. 
See, kui palju on teil olnud sääraseid hetki sõltub teist endist, sest on ilmselge, et me kõik erineme üksteisest. Leidub isikuid, kes veedavad tunde unistades, täites mõtteis oma unistusi, kuid on ka nende vastandeid, inimesi, kes peavad pidevat unistamist jaburaks, aega raiskavaks tegevuseks. 
Unistamine on loodud, et  tekitada inimestes lootust, et kinnitada neile, et kõik läheb peatselt tõusuteele. Unistamine annab meile püsipunkti, millele kinnituda, sihtmärgid, mille poole püüelda ning eks meil igaühel ole oma tottraid südamesoove, mille täitumine näib võimatu, kuid miks mitte unistada. 


Keegi ei saa sind keelata, keegi ei sea sulle piire. Seetõttu ei grupeeru unistamine vaid ühe teatud kategooria inimeste tegevuseks, unistamine on kõigile. Rikastele, vaestele, õnnelikele, õnnetutele. 


Kas unistada tasuks suurelt? Sellele küsimusele mõeldes lähevad kindlasti inimeste arvamused lahku. Kas tasuks seada kõrged sihtmärgid, et siis rohkem vaeva nähes, rohkem töötades järjest sihile lähemale tõusta või tuleks unistusi püstidada suhteliselt käeulatusse, et mitte oma eeldusi liialt suureks puhuda, et kukkumise korral maapinna tugevust leevendada? Minu isiklik arvamus kaldub esimese varjandi poole, sest nagu on öelnud Steve Jobs: "Need inimesed, kes on piisavalt hullud mõtlemaks, et võivad maailma muuta, seda teevadki."


Unistamine üksinda ei anna kokkuvõtlikult mingeid tulemusi. Tulemusi annavad pingutused, mida oma unistuste täitumiseks teed.