Armid on peaaegu nagu sünonüümid sellele, kui kaotad kellegi lähedase.

Algus on kõige hullem, valu on terviklik ja laostav.

Sa võid ennast süüdistada, sa võid ennast vihata.

Sa võid enda surma soovida.

Ainult mõningates situatsioonides tunned sa ennast kindalt. 

Aga alati lõppeb see nagu arm, 

aja möödudes võib see peaaegu, et nähtamatuks muutuda, 

kuid see ei haihtu mitte kunagi.

Millal iganes sa seda näed, tunned sa hiiglaslikku piina pilve varju sinu kohalt üle seilamas.