Me kõik teeme elus vigu, nii suuremaid kui ka väiksemaid ning see on täiesti enesestmõistetav, sest ometi elame ju esimest korda ja puudub täpne aimdus, milline teguviis osutub õigeks. Kui käskida inimestel defineerida sõna armastus siis enamus ei saaks sellega hakkama, sest õigupoolest teame me kõik, et selle tunde kirjeldamiseks puuduvad sõnad. Seda ise läbi elades tunned selle võimu ja valu. Seega ei oska ma ka oma tundeid sinu vastu kirjeldada, võin vaid kinnitada, et need on tugevad ja püsivad. Ma soovin, et sa oleksid õnnelik, et sul oleks hea. Minu ainsaks sooviks on, et oleksin see mees, kelle juurde sa muret kurtma jooksed, kelle õlal valad sa oma pisarad ja kelle käte vahel rahuned. Sooviksin sulle kinkida maailma ilusaima lille ja seada riimi kõige kaunimad sõnad. Sellest väikesest poisist, kes armus mitme aasta eest sellesse imekaunisse säravsilmsesse tüdrukusse on sirgunud mees, kes vaatamata oma soovidele peab silmitsi seisma maailma negatiivsema poolega. Tunnen ennast koletisena. Tahest tahtmatta on see minu saatus ja ma vihkan ennast selle pärast, kuid sina oled see ohver, mille ma tooma pean. Valus on näha sind kellegi teisega koos, veel valusam on tunda, kuidas meie hinged lahku rebitakse. Aeglaselt. Piinarikkalt. Vaevaliselt. Meie ammu kokku kasvanud saatus peab hargnema ning kuigi need kaks teerada soovivad koos lõpmatuse poole sammuda, on mõned välised tugevamad jõud vajalikuks pidanud need purustada.
Olen ennast kaotamas, ainsaks sihiks on võidelda eestlaste vabaduse pärast, päästa oma rahvas. Kuigi sügaval hingepõhjas teame, et meie saatuseks on surm. Kuid meie ülestõus siiski tähendab midagi, me oleme piisavalt tugevad ja julged, et vastu hakata, mõista anda, et see kuidas meiega käitutakse on väär.
Kui mulle kohale jõudis, et sina mind oma ellu enam ei vaja tundsin ennast tühjana. Mu süda purunes kildudeks ja sina trampisid nendest omakorda üle. Sellel hetkel katkes minu elutee, sina lõikasid selle julmalt kääridega läbi. Alles jäi alles tühi kest, kelle sees põles raevukus. Minu elumõte ütles mulle ära. See tegi haiget rohkem, kui arvatagi oskad. Ma olin pettunud. Olin kogu oma elu oodanud rongi ja siis oli see rong lihtsalt minust mööda kihutanud ning jätkanud oma teekonda otse ees valitseva pimeduse poole.
Ma tean, et täna ma suren. Ja mu viimseks sooviks jääb, et saavutad kõik, mida oma elult ootad.
Ma armastan sind, Emmi!
No comments:
Post a Comment