Kiri Emiiliale.

Me kõik teeme elus vigu, nii suuremaid kui ka väiksemaid ning see on täiesti enesestmõistetav, sest ometi elame ju esimest korda ja puudub täpne aimdus, milline teguviis osutub õigeks. Kui käskida inimestel defineerida sõna armastus siis enamus ei saaks sellega hakkama, sest õigupoolest teame me kõik, et selle tunde kirjeldamiseks puuduvad sõnad. Seda ise läbi elades tunned selle võimu ja valu. Seega ei oska ma ka oma tundeid sinu vastu kirjeldada, võin vaid kinnitada, et need on tugevad ja püsivad. Ma soovin, et sa oleksid õnnelik, et sul oleks hea. Minu ainsaks sooviks on, et oleksin see mees, kelle juurde sa muret kurtma jooksed, kelle õlal valad sa oma pisarad ja kelle käte vahel rahuned. Sooviksin sulle kinkida maailma ilusaima lille ja seada riimi kõige kaunimad sõnad. Sellest väikesest poisist, kes armus mitme aasta eest sellesse imekaunisse säravsilmsesse tüdrukusse on sirgunud mees, kes vaatamata oma soovidele peab silmitsi seisma maailma negatiivsema poolega. Tunnen ennast koletisena. Tahest tahtmatta on see minu saatus ja ma vihkan ennast selle pärast, kuid sina oled see ohver, mille ma tooma pean. Valus on näha sind kellegi teisega koos, veel valusam on tunda, kuidas meie hinged lahku rebitakse. Aeglaselt. Piinarikkalt. Vaevaliselt. Meie ammu kokku kasvanud saatus peab hargnema ning kuigi need kaks teerada soovivad koos lõpmatuse poole sammuda, on mõned välised tugevamad jõud vajalikuks pidanud need purustada. 
Olen ennast kaotamas, ainsaks sihiks on võidelda eestlaste vabaduse pärast, päästa oma rahvas. Kuigi sügaval hingepõhjas teame, et meie saatuseks on surm. Kuid meie ülestõus siiski tähendab midagi, me oleme piisavalt tugevad ja julged, et vastu hakata, mõista anda, et see kuidas meiega käitutakse on väär.  
Kui mulle kohale jõudis, et sina mind oma ellu enam ei vaja tundsin ennast tühjana. Mu süda purunes kildudeks ja sina trampisid nendest omakorda üle. Sellel hetkel katkes minu elutee, sina lõikasid selle julmalt kääridega läbi. Alles jäi alles tühi kest, kelle sees põles raevukus. Minu elumõte ütles mulle ära. See tegi haiget rohkem, kui arvatagi oskad. Ma olin pettunud. Olin kogu oma elu oodanud rongi ja siis oli see rong lihtsalt minust mööda kihutanud ning jätkanud oma teekonda otse ees valitseva pimeduse poole.
Ma tean, et täna ma suren. Ja mu viimseks sooviks jääb, et saavutad kõik, mida oma elult ootad.
Ma armastan sind, Emmi! 

Armid on peaaegu nagu sünonüümid sellele, kui kaotad kellegi lähedase.

Algus on kõige hullem, valu on terviklik ja laostav.

Sa võid ennast süüdistada, sa võid ennast vihata.

Sa võid enda surma soovida.

Ainult mõningates situatsioonides tunned sa ennast kindalt. 

Aga alati lõppeb see nagu arm, 

aja möödudes võib see peaaegu, et nähtamatuks muutuda, 

kuid see ei haihtu mitte kunagi.

Millal iganes sa seda näed, tunned sa hiiglaslikku piina pilve varju sinu kohalt üle seilamas.

i'm letting you go.

Iga väikese tüdruku unistuseks on saada printsessiks ja näha ühel päeval oma printsi tulemas. Sina olid minu prints, keegi, kes pani mu arvama, et maailm on parem paik. Ma vaatasin su silmadesse ja nägin sinu sisemusse, ma nägin kui imeline inimene sa oled, kui heasüdamlik sa oled. Ometi sa muutusid, järsult, ma tean, et ma ei näinud valesti ja ma tean, mis neid muutusi sinus esile tõi. Imeline oli olla su usaldusisik. Sa rääkisid mulle kõigest ning sa küsisid minu elu kohta, sa teadsid minust iga viimast fakti. Su naeratus tõi mulle külmavärinad ja su soojad kallistused panid mu südame sulama. Sa olid keegi, kelle pärast ma hingasin, kelle pärast ma soovisin elada. Ma soovisin näha iga päev su naerunägu ja tunda igapäevaselt su puudutusi, ma soovisin sinuga maailmalõppu kõndida ja seal lihtsalt logeleda. Sa panid mu tundma midagi erilist, sa olid mulle kui parim sõber ja miski sinus pani mu sinusse armuma. Kui mu nägu põles tänu kõigile nendele nutetud pisaratele ja kui mu rinnus valitses kaos olid sina see, kelle juurde ma soovisin põgeneda. Sina panid mu turvaliselt tundma, sinu juuresolek tähendas turvalisust ning minuga ei juhtunud selle aja sees midagi. Ma muutsin ennast Sinu pärast, sest see oli mu soov. Ma kinkisin sulle tüki enda südamest, mitte midagi vastu nõudmata, sest ma usaldasin sind, ma uskusin, et sa oled keegi, kes ei tee mulle kunagi haiget. Kuigi kogu selle aja jooksul oli enam kui selge, et see juhtub üsna pea. Kuid ei, ma olin liialt armunud, et seda endale tõdeda. 

Kuid nüüd, ma lasen sul minna..