Taaskord kõlgun reaalsuse ja fantaasia piirimail, teadmata päris täpselt, kuhu ma kuulun, kes ma olen ja mis on minu eesmärgiks.
Kasvad, sirgud
imeliseks
su värvikirev välimus tõmbab elusolendeid ligi
tekitab neis huvi
ent hetkel
kui nad on endale kinnitanud
et nende julgusel pole piire
ja kummardavad sooviga
sind noppida
kohtuvad nad su okastega
valu grimass
nad tõmbuvad eemale
ega tule enam tagasi
selle kauni lille juurde
kes üksinduses
piinarikkalt
närbuma peab
#roos #inspiratsioon puudub ja tuju pole kõige parem tbh
I like the sea: we understand one another. It is always yearning, sighing for something it cannot have; and so am I.
-Sest ühel hommikul istusin ma trammi ja sõitsin ära, et kohata sind.
-Ja samal hetkel ma teadsin, et ma teen selle teoks, et ma rikun ühe ropsuga kõik ära, ja ma teadsin ka täpselt, kuidas.
-Ei, muidugi, vahel minuga midagi ikka juhtub, vahel harva: mõni sündmus. Näiteks et ma sind kohtasin. Siis ma ehmatan, mind on nagu äkki unest äratatud, ma võpatan, ma hõõrun silmi- aga juba see eemaldubki, unenägu, mis läheb meelest, mida enam ei püüa. Juba on ta kaugel ja udus, juba viipab ta teiselt kaldalt, kus päike teeb endale pehmet aset, kus kõik on vaibunud enne algust.
Ma vaatan su sinistesse silmadesse
ja ma ei tunne oma jalgu
ega käsi
ega ennast eksisteerimas
Ma tunnen su lõhna
ja ühtäkki kõnnin ma
pilvedel
ja minu ümber valitseb rahu
Tühipaljas puudutus
kananahk mu ihul
suitsulõhn mis sinust õhkab
ja
see võrratu moment
mil pole ülejäänud maailma
oleme vaid meie
Mõtted sellest
et ma tahaks kedagi
kes jagaks minuga voodit
ja oleks minuga nõus jalutama
ja kes paneks mu südamest naerma
ja rahustaks mind suudlustega maha
Tegelikult ma ju tean
ma ei taha neid
ma ei taha kedagi teist
ma tahan sind
Ja ma ei oskagi öelda
kas see on mu jonnaka mõistuse töö
või on tõepoolest süüdi mu süda
ja
armastus
aga ma ei oska enam ammu tuua ühtegi
mõistlikku vastust
kui keegi küsib
miks just sina
