Kõnnin tänaval, mind saadavad inimeste mornid pilgud, või õigemini, need libisevad minust läbi, nagu oleksin kõigest tühi koht. Maailma eest peidetud. Inimeste eest peidetud. Kurjuse eest varjus. Sukeldun sügavamale oma mõtteisse, otsides pidepunkti, millest kergendatult kinni haarata. Mu mõtted on seosetud, kuid ometi ei suuda ma keskenduda muule, kui nende kriiskavatele karjetele mu peas. 
Miks sa seda endale teed? Miks?
Ma vihkan seda, kui keegi minuga mu peas räägib. Näib, nagu ei leiaks ma kunagi rahu ja vaikust. Täiuslikku vaikust, kus taustamüra puudub ning keegi ei aja sind aina rohkem vihaseks. Sa arvad, et oled üksi, kui tegelikult pole. Sa arvad, et asi on lootusetu, kuid tegelikult pole. See on kõigega nii. Eelarvamus kujuneb tavaliselt tegelikust sisust erinevaks. 
Miks sa ei saa endaga hakkama?
Nagu mu enesehinnang niigi murule ohtlikult lähedal pole? Kas ka see kord läks asi mu ootsutele vastupidi või see on lihtsalt mu loodud totter pettekujutlem?


Kõnnin mere äärde, viskan jalanõud jalast, jättes need liivale teineteisest meetri kaugusele vedelema. Surun varbad liiva. Pind mu all pole kindel, või on üldse kunagi olnud? Sean sammud kohiseva tumesinise mere poole. Kuulen nagu keegi sosistaks mulle kõrva, kutsuks mind enda poole. Tunnen kuidas karge meretuul mu poolpaljaid jalgu suudleb ning mu käsi    rahustavalt paitab. Ma ei aeglusta sammu, vastupidi. Torman mere poole, ootuses saada merega üheks, pääseda inimestest. 
Ma käsin sul mitte seda teha.
Ma käsin sul vait jääda. 


Lähen kiire kõnni pealt üle jooksule. Nägu katmas lai naeratus, sumpan merre- saades sellega üheks. 
"Tere tulemast koju" kuulen kellegi mahedat häält lausuvat, kui heidan merepõhjast veel viimase pilgu valguse poole ning sulen seejärel silmad igaveseks.