Mu elumoto

Austatud kuulajad,


Ma usun, et teie kõigi elus on olnud palju hetki, mil unustate kiirelt mööduva argielu enda ümber ja kaote oma mõtteisse, ekslete oma peas loodud parema ühiskonna radadel ning elate läbi hetki, mis on täpselt teie arusaama järgi mõistest "perfektsus" kujundatud. 
See, kui palju on teil olnud sääraseid hetki sõltub teist endist, sest on ilmselge, et me kõik erineme üksteisest. Leidub isikuid, kes veedavad tunde unistades, täites mõtteis oma unistusi, kuid on ka nende vastandeid, inimesi, kes peavad pidevat unistamist jaburaks, aega raiskavaks tegevuseks. 
Unistamine on loodud, et  tekitada inimestes lootust, et kinnitada neile, et kõik läheb peatselt tõusuteele. Unistamine annab meile püsipunkti, millele kinnituda, sihtmärgid, mille poole püüelda ning eks meil igaühel ole oma tottraid südamesoove, mille täitumine näib võimatu, kuid miks mitte unistada. 


Keegi ei saa sind keelata, keegi ei sea sulle piire. Seetõttu ei grupeeru unistamine vaid ühe teatud kategooria inimeste tegevuseks, unistamine on kõigile. Rikastele, vaestele, õnnelikele, õnnetutele. 


Kas unistada tasuks suurelt? Sellele küsimusele mõeldes lähevad kindlasti inimeste arvamused lahku. Kas tasuks seada kõrged sihtmärgid, et siis rohkem vaeva nähes, rohkem töötades järjest sihile lähemale tõusta või tuleks unistusi püstidada suhteliselt käeulatusse, et mitte oma eeldusi liialt suureks puhuda, et kukkumise korral maapinna tugevust leevendada? Minu isiklik arvamus kaldub esimese varjandi poole, sest nagu on öelnud Steve Jobs: "Need inimesed, kes on piisavalt hullud mõtlemaks, et võivad maailma muuta, seda teevadki."


Unistamine üksinda ei anna kokkuvõtlikult mingeid tulemusi. Tulemusi annavad pingutused, mida oma unistuste täitumiseks teed.

We were like strangers who knew each other very well.

Inimesed põgenevad kurjuse eest

kurjuse eest mis valitseb mu hinges

viha

kurbus

meeleheide

on leidnud kodu mu hinges

ja kummalisel põhjusel

olen ma rahul

sest ma pole kellegi jaoks nii kui nii 

piisavalt hea

ega saa ka kunagi olema

Kõnnin tänaval, mind saadavad inimeste mornid pilgud, või õigemini, need libisevad minust läbi, nagu oleksin kõigest tühi koht. Maailma eest peidetud. Inimeste eest peidetud. Kurjuse eest varjus. Sukeldun sügavamale oma mõtteisse, otsides pidepunkti, millest kergendatult kinni haarata. Mu mõtted on seosetud, kuid ometi ei suuda ma keskenduda muule, kui nende kriiskavatele karjetele mu peas. 
Miks sa seda endale teed? Miks?
Ma vihkan seda, kui keegi minuga mu peas räägib. Näib, nagu ei leiaks ma kunagi rahu ja vaikust. Täiuslikku vaikust, kus taustamüra puudub ning keegi ei aja sind aina rohkem vihaseks. Sa arvad, et oled üksi, kui tegelikult pole. Sa arvad, et asi on lootusetu, kuid tegelikult pole. See on kõigega nii. Eelarvamus kujuneb tavaliselt tegelikust sisust erinevaks. 
Miks sa ei saa endaga hakkama?
Nagu mu enesehinnang niigi murule ohtlikult lähedal pole? Kas ka see kord läks asi mu ootsutele vastupidi või see on lihtsalt mu loodud totter pettekujutlem?


Kõnnin mere äärde, viskan jalanõud jalast, jättes need liivale teineteisest meetri kaugusele vedelema. Surun varbad liiva. Pind mu all pole kindel, või on üldse kunagi olnud? Sean sammud kohiseva tumesinise mere poole. Kuulen nagu keegi sosistaks mulle kõrva, kutsuks mind enda poole. Tunnen kuidas karge meretuul mu poolpaljaid jalgu suudleb ning mu käsi    rahustavalt paitab. Ma ei aeglusta sammu, vastupidi. Torman mere poole, ootuses saada merega üheks, pääseda inimestest. 
Ma käsin sul mitte seda teha.
Ma käsin sul vait jääda. 


Lähen kiire kõnni pealt üle jooksule. Nägu katmas lai naeratus, sumpan merre- saades sellega üheks. 
"Tere tulemast koju" kuulen kellegi mahedat häält lausuvat, kui heidan merepõhjast veel viimase pilgu valguse poole ning sulen seejärel silmad igaveseks.