Mu elumoto

Austatud kuulajad,


Ma usun, et teie kõigi elus on olnud palju hetki, mil unustate kiirelt mööduva argielu enda ümber ja kaote oma mõtteisse, ekslete oma peas loodud parema ühiskonna radadel ning elate läbi hetki, mis on täpselt teie arusaama järgi mõistest "perfektsus" kujundatud. 
See, kui palju on teil olnud sääraseid hetki sõltub teist endist, sest on ilmselge, et me kõik erineme üksteisest. Leidub isikuid, kes veedavad tunde unistades, täites mõtteis oma unistusi, kuid on ka nende vastandeid, inimesi, kes peavad pidevat unistamist jaburaks, aega raiskavaks tegevuseks. 
Unistamine on loodud, et  tekitada inimestes lootust, et kinnitada neile, et kõik läheb peatselt tõusuteele. Unistamine annab meile püsipunkti, millele kinnituda, sihtmärgid, mille poole püüelda ning eks meil igaühel ole oma tottraid südamesoove, mille täitumine näib võimatu, kuid miks mitte unistada. 


Keegi ei saa sind keelata, keegi ei sea sulle piire. Seetõttu ei grupeeru unistamine vaid ühe teatud kategooria inimeste tegevuseks, unistamine on kõigile. Rikastele, vaestele, õnnelikele, õnnetutele. 


Kas unistada tasuks suurelt? Sellele küsimusele mõeldes lähevad kindlasti inimeste arvamused lahku. Kas tasuks seada kõrged sihtmärgid, et siis rohkem vaeva nähes, rohkem töötades järjest sihile lähemale tõusta või tuleks unistusi püstidada suhteliselt käeulatusse, et mitte oma eeldusi liialt suureks puhuda, et kukkumise korral maapinna tugevust leevendada? Minu isiklik arvamus kaldub esimese varjandi poole, sest nagu on öelnud Steve Jobs: "Need inimesed, kes on piisavalt hullud mõtlemaks, et võivad maailma muuta, seda teevadki."


Unistamine üksinda ei anna kokkuvõtlikult mingeid tulemusi. Tulemusi annavad pingutused, mida oma unistuste täitumiseks teed.

We were like strangers who knew each other very well.

Inimesed põgenevad kurjuse eest

kurjuse eest mis valitseb mu hinges

viha

kurbus

meeleheide

on leidnud kodu mu hinges

ja kummalisel põhjusel

olen ma rahul

sest ma pole kellegi jaoks nii kui nii 

piisavalt hea

ega saa ka kunagi olema

Kõnnin tänaval, mind saadavad inimeste mornid pilgud, või õigemini, need libisevad minust läbi, nagu oleksin kõigest tühi koht. Maailma eest peidetud. Inimeste eest peidetud. Kurjuse eest varjus. Sukeldun sügavamale oma mõtteisse, otsides pidepunkti, millest kergendatult kinni haarata. Mu mõtted on seosetud, kuid ometi ei suuda ma keskenduda muule, kui nende kriiskavatele karjetele mu peas. 
Miks sa seda endale teed? Miks?
Ma vihkan seda, kui keegi minuga mu peas räägib. Näib, nagu ei leiaks ma kunagi rahu ja vaikust. Täiuslikku vaikust, kus taustamüra puudub ning keegi ei aja sind aina rohkem vihaseks. Sa arvad, et oled üksi, kui tegelikult pole. Sa arvad, et asi on lootusetu, kuid tegelikult pole. See on kõigega nii. Eelarvamus kujuneb tavaliselt tegelikust sisust erinevaks. 
Miks sa ei saa endaga hakkama?
Nagu mu enesehinnang niigi murule ohtlikult lähedal pole? Kas ka see kord läks asi mu ootsutele vastupidi või see on lihtsalt mu loodud totter pettekujutlem?


Kõnnin mere äärde, viskan jalanõud jalast, jättes need liivale teineteisest meetri kaugusele vedelema. Surun varbad liiva. Pind mu all pole kindel, või on üldse kunagi olnud? Sean sammud kohiseva tumesinise mere poole. Kuulen nagu keegi sosistaks mulle kõrva, kutsuks mind enda poole. Tunnen kuidas karge meretuul mu poolpaljaid jalgu suudleb ning mu käsi    rahustavalt paitab. Ma ei aeglusta sammu, vastupidi. Torman mere poole, ootuses saada merega üheks, pääseda inimestest. 
Ma käsin sul mitte seda teha.
Ma käsin sul vait jääda. 


Lähen kiire kõnni pealt üle jooksule. Nägu katmas lai naeratus, sumpan merre- saades sellega üheks. 
"Tere tulemast koju" kuulen kellegi mahedat häält lausuvat, kui heidan merepõhjast veel viimase pilgu valguse poole ning sulen seejärel silmad igaveseks.

heidan pilgu peeglisse
ja see puruneb kildudeks
heidan pilgu endale 
ja ma pole rahul


ma kardan tulevikku 
ja igatsen
minevikku
ja ma tean, nii pole õige
aga nii see ometi on
ja see olen ju kõigest mina


üksildane tüdruk
kes tahaks nii väga enda kõrvale kedagi
aga keegi ei taha teda

heidad pilgu pimedusse
sinna, kuhu kord kartsid minna
sinna, kust arvasid tulevat kõik koletised siia imeilusasse
lillelisse maailma
kuid siis tabas sind reaalsus
need koletised oleme tegelikult meie
ja need olendid, kes pidavat pesitsema pimeduses
on tegelikult peibutised
et madala intelligentsustasemega inimesed läheks nende õnge


heidad pilgu tänavale
ilmselt kõige karmimasse kohta maailmas
sest sulgedes turvalise kodu ukse
oled ohver
sa ei tea kunagi, mis võib juhtuda
sa ei tea kunagi, mis sind ees ootab
sa ei tea kunagi, kas pöördud tagasi elusana
aga sa loodad
et ehk see on võimalik
ja ehk oled sa kangelane


ja ehk see ongi see põhjus
mis sunnib inimesi maailma avastama
ja äkki on selleks põhjuseks veel see
et sa loodad 
et kusagil seitsme maa ja mere taga 
on parem paik


paik, mis on vägivallast vaba
paik, kus ainus emotsioon, mida inimesed tunnevad on armastus
paik, kus ei vihata mustanahalisi
paik, kus ei lasta süütuid inimesi lihtsalt sellepärast maha
et nad juhtusid valel ajal vales kohas olema


ja mul on päris sitt seda sulle öelda
aga
kallis,
selline paik eksisteerib vaid unenägudes

sa tead, mida sinult soovin,
kuigi igatemoodi kohustusi eirata proovin.
sa tead, kuidas paned mu tundma,
paned me armastuse lille mulda.

ometi kardan et peatselt minekule end sead
mujal kohustusi täitma pead
tahan parandada kõik su vead
sind jumaldan ma, seda sa tead


kuid kui nüüd otsustad sa minna
vedada oma laisad jalad sinna
kus sulguvad uksed minu ees
tunnen taas seda värelevat tunnet enda sees




EDIT: Ta tõepoolest osutus sitapeaks. (18.04.2012)

kas meie käeulatuses on tõepoolest valikud või on need puhtalt ilusioonid?

sa paned mu mõtlema
blokeerid mu mõistuse
ja nii ma ei teagi
kas see on õige mida ma teen
mõtlen
korda tahan saata
kas see on see mida ma ihaldan
või hoopis midagi muud
et teada saada tuleb kõike proovida
läbi elada
katsetada


aga miski justkui tõmbab mind sinule ligi
hukatusele ligi
on see lõks või lihtsalt külgetõmbeseadus
ma võtsin selle riski
haarasin sinust ja sind ümbritsevast ilust
kuid sina vaatasid mulle sügavale silma
muigasid
ja seejärel lasid mul minna
või pigem kukkuda igavesse sügavikuorgu


ilust pimestatuna langesin silmad klammerdatuna sinul
kuid ma leppisin
kõrvus sinu mesimagus ning kare sosin
kuid ometigi püsis lootus
sest ma ju usaldan sind 
sa ei ole reaalsuses paha
vaid elu on sind vorminud veidi nurklikuks 
ja nüüd seisad sa risti ees mu eluteel 
oma teravate nurkadega
millelt mina puhtast uudishimust huumusekihi pealt tõmbasin
ja sain haiget


kuid pean tunnistama
see oli seda väärt
sest sina oled nii kuradima ilus
oma imearmsate põselohkudega


ja sa kinnitad et kõik saab korda
ent kas sa ka tegelikuses seda tead
surud oma huuled vastu mu soolast õhetavat põske 


ja ma naeratan
ja tõstan pea püsti
lükkan selle kuklasse
ja kõnnin edasi oma eluteel


sest sina ütlesid, et kõik saab korda
sest ma usun sind 


palun kallis,
ära valeta mulle.

Sina

su silmad ja see, kuidas nendes süttib tuluke, kui miski sind pöördesse viib
su juuksed ja see, kuidas tuul neid sasib samal ajal, kui sa autoteel rulaga sõidad
su sõrmed ja see, kuidas sa nendega kärsitult mängid, et igavust peletada
su kehahoiak, see ükskõikne kuid samas nii salapärane


ja kuna mina olen uudishimulik
siis sa lihtsalt tõmbad mind endale ligi
ent sa ise lihtsalt ei mõista seda


su kõnnak, see lonkav ja abitu


igakord kui sind näen 
tekib tunne 
nagu oleksin kaotanud kuulmisvõime ja seisaksin lukutaga ajaruumides

kõik tardub
kui sa mulle otsa vaatad
on vaid sina ja mina
ja maailm meie ümber


see võtab hingetuks
ja siis ma hingan
sügavalt
ja siis sa muigad
sest sa tead, et ma armastan sind