Me elaksime Pariisis, katusekorteris, vaatega imelisele Eiffeli tornile. Kui tuled pimeduses süttivad, vaataksime me voodis, ihualasti, teineteise käte vahel olles nende kuma ja mõtleksime, kuhu me elus jõuame ja oleksime õnnelikud. Hommikul ärgates avaksid sa rõdu ukse ja haaraks sigari näpu vahele ja ma vaataks sind, mässituna teki sisse ja ma oleksin õnnelik. Vaataks seda, kuidas soe kevadtuul su blonde juukseid sasib, kuidas su silmad uurivad uudishimulikult suurlinna tänaval liikuvaid inimesi. Vaataks seda kaunilt nikerdatud tammepuu karva metalläärt, mis eraldab sind ohust. 
Sa tuleks tuppa, haaraks mu lemmikraamatu ja tuleks minu kõrvale, ulatades raamatu mulle. Ma loeksin mõned read, oleksin võlutud nendest sõnadest ja samalajal sa mängiksid mu juustega, libistaks sõrmi mööda mu selga ja suudleksid oma sigaretiaroomiga külma hingeõhuga mu kaela ja me oleksime õnnelikud. 
Ma teeks sulle rohelist teed piparmündiga ja olles võlutud selle aroomist istuksime väikese laua taha ja sa vaataks mulle silma ja loeks mu suurimaid saladusi ja sõnu polekski vaja. Sa silitaksid mu põske ja ma ajaksin su naerma ja me oleksime õnnelikud. 
Me arutaksime koos maailmamuresid ja mõistaksime inimesi hukka ja me oleksime õnnelikud, sest me oleme lõpuks ometi ühes asjas samal arvamusel.
Me kuulaksime oma lemmiklugu ja tantsiksime selle saatel mööda koridori, samal ajal riietudes ja me naeraksime üksteise üle ja me oleksime õnnelikud. 
Me sulgeks korteri ukse enda järel ja läheksime käsikäes tänavatele kõndima, teeksime pausi nurgapealses restoranis ja sööksime pastat ja me oleksime õnnelikud.