heidan pilgu peeglisse
ja see puruneb kildudeks
heidan pilgu endale 
ja ma pole rahul


ma kardan tulevikku 
ja igatsen
minevikku
ja ma tean, nii pole õige
aga nii see ometi on
ja see olen ju kõigest mina


üksildane tüdruk
kes tahaks nii väga enda kõrvale kedagi
aga keegi ei taha teda

heidad pilgu pimedusse
sinna, kuhu kord kartsid minna
sinna, kust arvasid tulevat kõik koletised siia imeilusasse
lillelisse maailma
kuid siis tabas sind reaalsus
need koletised oleme tegelikult meie
ja need olendid, kes pidavat pesitsema pimeduses
on tegelikult peibutised
et madala intelligentsustasemega inimesed läheks nende õnge


heidad pilgu tänavale
ilmselt kõige karmimasse kohta maailmas
sest sulgedes turvalise kodu ukse
oled ohver
sa ei tea kunagi, mis võib juhtuda
sa ei tea kunagi, mis sind ees ootab
sa ei tea kunagi, kas pöördud tagasi elusana
aga sa loodad
et ehk see on võimalik
ja ehk oled sa kangelane


ja ehk see ongi see põhjus
mis sunnib inimesi maailma avastama
ja äkki on selleks põhjuseks veel see
et sa loodad 
et kusagil seitsme maa ja mere taga 
on parem paik


paik, mis on vägivallast vaba
paik, kus ainus emotsioon, mida inimesed tunnevad on armastus
paik, kus ei vihata mustanahalisi
paik, kus ei lasta süütuid inimesi lihtsalt sellepärast maha
et nad juhtusid valel ajal vales kohas olema


ja mul on päris sitt seda sulle öelda
aga
kallis,
selline paik eksisteerib vaid unenägudes